Trüki- ja paberimuuseumi projekt “Väikese printsi” käsitöököite välja andmiseks algas 2017. aasta oktoobris, mil otsustasime, et kui meie muuseumis on olemas pea kogu tehnika selleks, et valmistada raamat nii nagu seda viimati tehti möödunud sajandil, siis miks jätta kasutamata võimalus ise üks ehe ja ainulaadne köide valmistada. Sai alguse pooleteise aasta pikkune keeruline, aga samas huvitav ja tagasivaadates ka imeliselt hästi õnnestunud tööperiood.

23. oktoobril kirjutasime teile: “Nii mõnedki on meilt uurinud, et milline see Trükimuuseumis valmiv “Väike prints” hakkaks välja nägema. Et ega ometi ei tule üks “Arialis käkk”? Sellele viimasele saame julgelt vastata, et “ei”, ent raamatu lõpliku kujunduse paika panemine on osa projektist.”

Plaan nägi välja sedasi, et tinast tekstiread pidid laotud saama linotüübimasinal. Kõvadele raamatukaantele tahtsime trükkida tuntava relieefiga autori nime, pealkirja ja minimalistliku illustratsiooni. Sisubloki illustratsioonid pidid tulema must-valged, sest kõrgtrükkides ei saa originaalis kasutatud akvarelltehnikat imiteerida. Käsitsi köitmine, mis hiljem kujunes projekti kõige keerulisemaks ja ajamahukamaks etapiks, oli samuti otsustatud ning lisadetailina tahtsime raamatusse köita marmoreeritud eeslehed.

Ambitsioonikad plaanid said suures osas ka teoks, just tänu projekti toetajatele. Novembri lõpuks oli raamatutiraaži väljaandmiseks vajalik raha koos, tegelikult lausa 290% vajaminevast summast, ning saime hakata laduma, trükkima ja köitma unikaalset 250- eksemplarilist käsitööversiooni Antoine de Saint-Exupéry südamlikust ja südamega kirjutatud “Väikesest printsist”.

Jaanuarikuus oli laduja ja trükkal Jörgen toimetamas esimese füüsiliselt eksisteerivate tulemustega etapi kallal. Ta toksis linotüübil täheklahve, et masin siis kirjutatu järgi tinaridu saaks valada. Tegelikult on realadumine muidugi oluliselt mahukam töö, kui ainult klaviatuurinäppimine – seda kutsusime vaatama huvilisi ka väljastpoolt muuseumi. Avatud uste päevast 4. jaanuaril kirjutas ERR linotüübi tööst sedasi: “Linotüübi abil valatakse sulatina spetsiaalsetesse tähematriitsidesse ning valmistatakse korraga üks tinasulamist kirjarida. Ühe raamatu jaoks läheb vaja tuhandeid ridasid ning mitusada kilo metalli.”

Tahtsime raamatutiraaži valmis saada Eesti riigi 100. sünnipäevaks 2018. aasta veebruaris. Juba üsna projekti alguses selgus, et päris nii kiiresti ja lihtsalt kui plaanisime, me raamatut siiski valmis ei saa. Ajahäda põhjustasid nii masinate tujukus ja tõrkumine kui ka terve muuseumi kolimine Aparaaditehasest meie uude majja. Esialgu kolme kuuga valmima pidanud trüki ilmumine nihkus siiski edasi – lõppkokkuvõttes lausa aasta jagu, kuid seda keegi tol hetkel veel ei teadnud.

Samas saime tuua ka sõnumeid tööprotsessi edasijõudmise kohta: “Pärast pikka vaagimist valisime välja ja tellisime Antalisest paberi, millele raamatu sisupoognad trükime. Valituks sai FSC säästva metsanduse sertifikaadiga Rives Tradition blanc naturel 120 gsm. See on õrnalt kreemjas ning kiulise tekstuuriga mahuline paber.”

Klišeed illustratsioonidega oli ainuke osa raamatust, mis ei valminud meie maja katuse all. Need tulid Folger Art meistrite käest ja valmisid söövitusmeetodil

Kuna “Väikese printsi” originaalillustratsioonid on akvarelltehnikas, pidid kujundajad Liisi ja Mana need kõrgtrükitehnikale sobivaks kohendama. Klišeeplaadid naelutasime vineeriklotsidele, et need tekstiridadega samale kõrgusele tuua.

Veebruari lõpus, kui olime lõpuks täiesti valmis trükkimisega alustama, kirjutasime teile täpsemalt sellest, kuidas käis raamatu disaineri Mana töö: “Läbi proovitud ja paika sai pandud ka lõplik raamatu küljendus ja formaat. Vanade kõrgtrüki- ja ladumisseadmete kasutamisel pole kujundaja Mana käed küll nii vabad, kui tundub, et need tänapäeval olla võiks. Ette antud oli näiteks kirjatüüp (Baltika 10 p – ainus terviklik ladina tähestikus matriitsikomplekt, mida me 1970ndatest pärineval linotüübil kasutada saime), valida oli vaid paari reapikkuse vahel (valituks sai 103,5 mm), ent nende reeglite piires tuli ikkagi otsustada, mis on lehekülje formaat, tühja ruumi osakaal, illustratsioonide ja teksti paigutus jne. Raamatu pealkirja, tiitellehe ning pildiallkirjad otsustasime trükkida käsilao kirjatüübiga Admiral, mis on muljelt sarnane sellele fondile, mida kasutati originaalraamatu pealkirja trükkimisel.”

Samuti saime umbes samal ajal hakata pihta muude printsi meenete valmistamisega, mis Hooanda projektis kingitustena välja olid lubatud. Näiteks “Väikese printsi” teemalise plakati jaoks tegi linoollõiked Ahto Eller, kelle kujunduses oli kahevärviline ahvileivapuuplaneet koos tähelaos pildiallkirjaga. Neid plakateid saab muideks siiani meie muuseumipoest soetada.

2018 aprillis trükkisime “Väikese printsi” esimest, 16-leheküljelist poognat. Kuna tegemist oli meie jaoks väga olulise projektiga, siis võtsime kõiki etappe tõsiselt ja pigem rahulikult, et kiirustades mitte vigu teha ning kvaliteedis kaotada. Esimeste trükinäidiste põhjal panime paika miinimumkvaliteedi, mida saavutada tahtsime. 8. aprillil kirjutasime nii: “Suurel Victoria Polygraph V 1040-2 trükimasinal, millega meie “Väike prints” trükitakse, on raske metallist silinder, mis justkui taignarullina üle metallist trükivormi sõidab ning kujutise paberile trükib. Et trükkida ühtlaselt, on metallist silinder vaja katta pehmema ja painduvama materjaliga ehk katmikuga. Katmikuks kasutatakse näiteks paberit ja riiet. Samas ei tohi katmikumaterjal olla liiga pehme, muidu vajub ta tiraaži trükkimise jooksul läbi ning trükkimise lõpuks on tulemus midagi hoopis teist kui alguses.”

Aprilli lõpuks oli meil ette kanda neli head uudist. Esimene trükipoogen (leheküljed 1-16) olid trükitud. Teine poogen (leheküljed 17-32) olid korrektuuris. Katsetasime juba köitelahendustega. Piiratud 250-sest tiraažist oli eeltellitud 194 raamatut!

Esimesed rõõmusõnumid köitmisprotsessi alguse kohta: “Köiteosakonnas käib töö köitelahenduse kallal. Köidame “Väikese printsi” täiesti käsitsi, köiteraamil, niidi ja nõelaga. Kuna illustratsioonid on must-valged, mõtlesime raamatule värvi anda sinise köiteniidiga. Meie meeskonna värskeim köitja Tuuli valmistas 26.04 ka esimese prototüübi. Tegeleme köite täiustamisega muidugi edasi, katsetame erinevaid eeslehtede kinnitamise viise ja materjale. Praeguse plaani järgi teeme raamatule riidega kaetud kõvakaaned, mida hakkavad kaitsma kolmevärviliselt trükitud paberkaaned.”

Juunikuuks olime jõudnud kolmanda raamatupoogna trükkimiseni – ainult pool teed veel minna!

Augustis tegelesime tõsisemalt “Väikese printsi” väljaandmise käsitöise poolega. Tegime eeslehtede marmoreerimise katsetusi ja kutsusime teidki sellest osa saama. 3. augustil toimus Trükimuuseumis avalik marmoreerimise päev – iga huviline sai ise proovida vesivannikunsti ja näha, kuidas valmivad eeslehed meie raamatule.

Oktoobrikuus rääkisime teile täpsemalt, milline saab olema raamatu köitelahendus:

“* Lähtudes “Väikese printsi” loost endast, oleme valinud köite põhivärvitooniks sinise – kes näeb selles siis taevasina või Printsi keebi sinist. Või hoopis suure töö teinud kaheksatonnise Victoria Polygraph trükipressi sinist värvi?

* Raamat saab endale köitekalinguriga kaetud kõvakaaned – eeskujuks kõige esimene, 1940ndatel välja antud “Väike prints”. Peale kaante valmimist trükime esikaanele veel ka väikese printsi portree.

* Poognad õmbleme käsitsi, samuti sinise niidiga ja need jäävad raamatut lugedes iga poogna keskkohas nähtavale.

* Iga raamat saab endale käsitsi marmoreeritud eeslehed, seega ei saa tiraažis olema kahte päris ühesugust raamatut.”

“Väikese printsi” raamatud said kokku köidetud tänu meie köiteosakonna tublidele töötajatele ja vabatahtlikele: Agnieszka, Elisabetta, Lea, Pauline ja Tuuli. Lisaks panustasid köitmise erinevatesse etappidesse ka Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas nahadisaini osakonna tudengid ja veel mitmed tublid vabatahtlikud abikäed. Aitäh teile kõigile! 

Jaanuari alguses, kui meie veel oma printside kallal kiiru ja hoolega nikerdasime, olid 24 köitekunstnike liidu liiget Trükimuuseumis valminud sisuplokkide ümber köitnud hulga täiesti erilisi ja erinevaid kaanelahendusi. Valmistati nii klassikalisi taimpark- ja kroomnahast köiteid kui ka eksperimentaalseid autoritehnikas raamatukaasi. Köitekunstnike töödest pani Rene Haljasmäe kokku printsi-rändnäituse, mis alustas oma üle-Eestilist rännakut TLÜ raamatukogust ja jõudis veebruaris, “Väikese printsi” raamatu esitluse ajaks ka Trükimuuseumi galeriisse.

“Väikese printsi” eriväljaande saaga kulmineerus 23. veebruaril raamatuesitluse ja toetajatele korraldatud peoga. Täname kõiki projekti toetajaid ja neid, kes raamatu valmimisele ühel või teisel moel kaasa aitasid!